REIS TARTUSSE

Kesklinna pargist läbi jalutades jõudsime Küüni tänavale, kus keset teed asus skulptuur „Isa ja poeg“, mis avati 2004. aastal 1. juunil lastekaitsepäeva puhul. Skulptuuri autor on skulptor Ülo Õun, kes valmistas kujud juba 1977. aastal.


Edasi jalutasime üle Küüni tänava feldmarssal Barclay de Tolly rinnakujuga graniitsamba juurde. Samba alaosas on näha tol ajal kasutusel olnud relvade koopiad. Michael Andreas Barclay de Tolly elas aastatel 1761 – 1818. Ta oli Vene väejuht, kindralfeldmarssal. Ta põlvnes šoti päritoluga balti aadli perekonnast. Paistis silma vapruse ja andekusega Vene-Türgi sõjas (1787 – 1791), Vene – Rootsi sõdades (1788 – 1790 ja 1808 – 1809) ning Prantsusmaa vastastes sõdades (1805 – 1807). Ta on maetud perekonna hauakambrisse Jõgevestesse (Valgamaal Helme vallas).


Sealt jalutasime mööda Ülikooli tänavat Toomemäe alla. Toomemägi on looduslik orgudega piiratud kõrgendik Tartu linnas Emajõe ürgoru paremal kaldal. Toomemäelt on alguse saanud Tartu linn.


Arvatakse, et ligikaudu 6.–8. sajandi paiku tekkis Toomemäele varaseim eestlaste muinaslinnus. Selle linnuse nimi oli Tarbatu, millest 11–12. sajandil kujunes välja muinasmaakonna Ugandi üks kahest keskusest. Tegu oli tüüpilise teetõkkelinnusega – nimelt oli Toomemäe lähikond ainus paik, kus Võrtsjärvest Peipsi järve voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee. Mujal oli jõgi selleks sobimatute soiste kallastega.1030. aastal vallutasid Tarbatu venelased, kuid 1061. aastal löödi nad nii Tarbastust kui ka Ugandi aladelt välja.Tarbatu vallutamine ristisõdijate poolt 1223. aastal oli Põhjala ristisõdade eestlaste muistse vabadusvõitluse üks olulisemaid sündmusi. Aasta hiljem – 1224. aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskoplinnus ning Toomemäest sai samanimelise piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas toomkirik. Tartu Ülikooli taasasutamise järel hakkasid Toomemäele kerkima ülikooli ehitised. Enamik Toomemäest on praegu kaetud pargiga.


Toomemäele tõusul sammusime läbi ka püssirohukeldri juurest. Püssirohukelder on ehitatud piiskopilossi ja eeslinnuse vahel olevasse kraavi 1767. aastal. Püssirohukeldrina kasutati seda kuni 1807. aastani. Pärast seda kasutati seda suurt ruumi laona ning hiljem rajati sinna restoran.


Püssirohukeldri juurest tõusime ikka kõrgemale Toomemäele. Möödusime Heino Elleri nimelisest Tartu Muusikakoolist, mis on Eestis väga kuulus ja oluline kool, sest paljud muusikaga tegelevad inimesed on seal õppinud.


Toomemäkke tõustes jäi meie teele Inglisild. Inglisilla nimi on rahvapärane lühend vanemast nimest Inglise sild, mis vihjab silla inglaslikule kujundusstiilile. Kõik lapsed said sillast üle käia ja need, kes sillal esimest korda elus viibisid, said sillal ka ühe soovi soovida. Inglisild valmis 1816. aastal ja praeguse kuju sai sild 1836. aastal. 1913. aastal kinnitati sillale Tartu ülikooli esimese rektori Georg Friedrich von Parroti mälestusmedaljon koos pühendustekstiga. Samal aastal valmis Toomemäel ka teine – tumedam sild, mis oma vastupidise värvitooni tõttu sai rahvasuus hüüdnimeks Kuradisild. Kuradisild ehitati kuulsa vene dünastia – Romanovite 300. juubeli aastaks. Lapsed said üle jalutada ka Kuradisillast.


Edasi viis meie tee üle Toomemäe Tartu ülikooli poole. Möödusime Toomemäel ka väga vanast ja osaliselt lagunenud toomkirikust. Mäest alla jõudnud, põikasime läbi ka Tartu ülikooli asutamise taga oleva Rootsi kuninga Gustav II Adolfi ausamba juurest. See ausammas taasavati 1992. aastal.


Seejärel suundusime Tartu ülikooli poole. Möödusime ka ülikooli kohvikust.


Tartu ülikool sai alguse 30. juunil 1632, mil kuningas Gustav II Adolf kinnitas Academia Dorpatensise asutamisüriku. Avamise aktus toimus samal aastal 15. oktoobril ning selles ülikoolis pidid õppida saama mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. Alguses oli ülikoolis neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.


Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõiketeadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga.


Ülikooli töö katkes päris mitmel korral. Peamisteks põhjusteks olid erinevad sõjad.


1695 – 1697 tegutses ülikool Pärnus. Põhjuseks oli suur näljahäda. Tartust Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil ta suleti seoses linna allaandmisega Põhjasõjas.


Tartu ülikooli juurest suundusime Tartu Raekoja platsile. Uudistasime kuulsat purskkaevu „Suudlevad tudengid“.


Ja pärast ringkäiku ootas meid ees südamlik ja lõbus muusikal „Detektiiv Lotte“.