I VEERAND JUBA LÄBI

Make a Smilebox slideshow

Esimene veerand ongi selja taga - uskumatu! Õppisime sel veerandil päris kenasti ja hinded meie tunnistustel olid ilusad vaadata. Kolmteist last meie klassist õppisid sel veerandil ainult viitele. Need oli: Maribel, Doris, Kätlin, Karle, Christian, Lisann, Claudia, Adeel, Richard, Thekla, Kärolin, Caren ja Armas. Üksteist nende seast saavad koha ka kooli autahvlil. Kaks poissi suutsid õppida küll ainult viitele, kuid käitumishinne viis neilt autahvli võimaluse - kahju! Loodame, et järgmisel veerandil suudavad need kaks poissi oma käitumist sedavõrd kontrollida, et väga heade hinnete kõrval saavad korda ka nende käitumise mallid. Kaheksal lapsel meie hulgast olid tunnistusel neljad-viied ning nii mõnelgi ainult üks neli. Usun, et järgmisel veerandil on asjalood ikka paremuse suunas ning viiterodu kasvab veelgi - selleks on vaja vaheajal kõvasti puhates jõudu ja tahet koguda, siis suudame koos jõuluveerandil ülihäid hindeid koguda. Eelkõige ootaks aga meie poistepundi käitumise paranemist - see on oluline nii poiste endi kui kogu klassi huvides.

MEIE ARMSAD ÄMMELGAD

Make a Smilebox slideshow

Tööõpetuse tunnis meisterdasime kastanimunadest ja karvasest traadist ämblikke - need said hästi armsad ja väga erinäolised. Suured tänud Theklale, kes varustas tervet klassi kastanimunadega ning soojad tänud Evelinile, kelle lahkuse tõttu said kõik ämblikud enestele silmad.

PARGITUND

Make a Smilebox scrapbook

21. oktoobril toimus meie klassi pargitund. Olime eelmise nädala loodusõpetuse tunnis vaadelnud ja lugenud pargi kohta erinevat infot. Kujundasime ka igaüks oma pargi. Seepeale palusin Richardi emal viia läbi üks asjakohane tund Koidula pargis, et õpitu saaks kinnistatud ning täiendatud uuema infoga. Pargis sai mõõdetud puude vahesid, puude ümbermõõtu. Saime teada, et puude ümbermõõtu mõõdetakse 1 m 30cm kõrguselt. Veel saime teada, et puud pargis on väga erineva vanusega ja et parki istutatakse ilu ja erisuse pärast ka võõramaiseid puid. Üks ilusamaid on Amuuri korgipuu, mille taustal on meie klass kahel aastal järjest teinud pargijooksu võidupilte (vaadake blogi arhiivist!). Katsusime selle korgipuu koort - see oli pehme. Mängisime ka pimesiku mängu, kus kinnisilmi tuli ära arvata, mis puu koorega on tegu. Veel seisime poogitud jalaka võra alla - see oli nagu koobas ja päike piilus okste ning lehetede vahelt sisse. Jalaka lehed olid karedad ja veidi sametised. Koos vaatasime üle ka parki püstitaud monumendid - Pärnu linna esimene linnapea ja Pärnu parkide rajamise idee autor härra Brackmann ning meie kuulus luuletaja ja näitekirjanik Lydia Koidula. Veel näitas Richardi ema väikest tammepuud, mis oli istutatud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 1. lennu poolt. Richardi ema kuulus selle lennu laste hulka ka ise. Seejärel said lapsed hea tunnetusülesande - võtta kotist üks ese, kompida seda, panna see kotti tagasi ning siis otsida tunde järgi see ese uuesti kotist ülesse - see oli hästi vahva ja põnev. Viimaks jagunesime puntidesse ning iga punt asus täitma ülesandeid, mis töölehel neile kätte ulatati. Aja nappuse tõttu jäi see töö veidi pooleli, kuid meil on plaan see uuesti läbi teha, et asi saaks lõpetatud korraliku kokkuvõttega (uuel veerandil).

SUURED TÄNUD RICHARDI EMALE KOGU KLASSI POOLT!

LIMPA JA MERERÖÖVLID

Make a Smilebox slideshow

20. oktoobril käisime Viljandi teatris "Ugala" vaatamas Andrus Kiviräha raamatu "Limpa ja mereröövlid" järgi lavastatud näidendit. Näidend oli vahva ja rohkete lauludega. Natuke hirmus oli ka - mereröövlid ei ole ju nii süütukesed ja kombekad nagu tavalised inimesed - ikka püssipauku, rämedat häält, pettusi ja nuge ning võikaid laulukesi. Vaatamata sellele, sai kogu lugu kokku võetud äärmiselt inimlikult ning headus, südamlikkus ja sõprus võitsid lõpuks kõikide asjaosaliste südame ja mõistuse. Kindlasti annab parema ülevaate raamat, mida osad lapsed kindlasti vaheajal lugema hakkavad. Teatrist sai kaasa ostetud ka vastava näidendi teemaline lauamäng, plaat näidendi lauludega ning laulik (nootide ja sõnadega). Nautisime laulukesi juba klassis ka - küll lauldi kaasa ja löödi tantsu. Igatahes oli vahva elamus - teatris käia on alati väga nauditav.

14. OKTOOBER ON KOLLETAMISE PÄEV

Kolletamispäev tähistab talve saabumist loodusesse. Selleks ajaks on lehed oma värvi muutnud ning puud valmistuvad talvisesse puhkeseisundisse jääma.

Päeva on nimetatud ka talveööde päevaks, sest nüüdsest alates on öödel talvelõhn ja taeval talveööde värv.

Metsa all jalutades ja varbaga kullakarva lehti laiali lükates, ei leia enam sealt alt pehmet rohuvaipa, vaid möödunudaastase tumedakstõmbunud lehepuru ja mustava mullapinna. On ööaja algus.

KOLLETAMISPÄEV toodi ringi rändavate hingede ja vaevas olevate loomade jaoks metsast kollaseid lehti aluspõhu sekka, et metsakuld oma kogutud päikesejõuga väsinud loomi veel ees seisvast hingedeaja teisest poolest üle aitaks ja kogu talve neid igasuguste halbade tõbede eest hoiaks.

Nagu nimigi ütleb, oodati kolletamispäevaks lehtede kollaseksminekut.

Looduse märke loeti selliselt, et kui kolletamispäevaks mets kollane oligi, siis võis oodata lühikest talve ja varajast kevadet – küll aga pidi tulevane talv oma lühidusele vaatamata hirmus käre ja külm saama.
Kui aga kolletamispäevane mets veel roheline oli, siis tuleb pikk talv sügava lumega ja hiline kevad.
Seda usuti ka, et kui kolletamispäeval veel pihlakad punaseid marju täis on, siis tuleb tuleva suvi hea marja-aasta.

Toiduks tehti paljudes kohtades ahjukaalikat või ka naerist.

ARMAS MATHIAS!

KALLIS KÄTLIN!